Dr Ailen Aluri sõnul on suurem osa PCOS sündroomiga naistest viljatud anovulatsiooni tõttu.Foto: Kadri Unt
Kui ebaregulaarne menstruaaltsükkel on sinu igapäevaelu paratamatu osa, tuleb hakata otsima põhjuseid, miks munarakud ei küpse munasarjades nii nagu vaja. Mõnel juhul võib põhjuseks olla polütsüstiliste munasarjade sündroom ehk PCOS, mida esineb umbes 5–15% reproduktiivses eas naistest.
PCOS, varasemalt tuntud kui Stein-Leventhali sündroom, on kõige sagedasem endokriinne häire viljakas eas naiste seas ja anovulatsiooni (ovulatsiooni puudumise) tõttu peamine infertiilsuse põhjus.
Tekkemehhanism on teadmata
Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) tekib enamasti juba teismeeas ning paraku on selle tekkemehhanism siiamaani teadmata. Reeglina iseloomustab haigust kõrgenenud meessuguhormoonide tase organismis, mis on tingitud hormoonide regulatsiooni häirest.
Seetõttu toodavad munasarjad liigses koguses meessuguhormoone (androsteendioon ja testosteroon) ning munarakualged ehk folliikulid ei saa areneda ja küpseda. Munasarjad on mõõtmetelt suurenenud ja paksu kapsli all asetsevad ridastikku väiksed folliikulid.
Kuna folliikulid ei küpse lõpuni, ei saa tekkida ka ovulatsiooni ning ei moodustu kollaskeha, mis toodab progesterooni. Niisiis on naised, kel on diagnoositud PCOS, sageli viljatud ning suunatakse lapsesoovi korral viljatusravikliinikusse.
PCOSi põhiliseks sümptomiks on pikk ja ebaregulaarne menstruaaltsükkel või üldse menstruatsiooni puudumine. Haiguse diagnoosib günekoloog tupesisese ultraheliuuringu abil, kus on näha suurenenud munasarjad rohkete väikeste folliikulitega. Tihti tehakse ka vereanalüüs, et selgitada välja kõrvalekalded hormoonide sisalduses.
Tervislikud eluviisid aitavad sümptomeid leevendada
Et PCOSi korral toodab organism tavapärasest rohkem meessuguhormoone, on paljud haigusele omased sümptomid tingitud just sellest kõrvalekaldest.
Lisaks menstruaaltsükli häiretele ja viljatusele esineb selle diagnoosiga naistel sageli näiteks hirsutismi ehk liigset karvakasvu näol ja kehal, aknet, juuste väljalangemist ja ülekaalulisust. Harvadeks sümptomiteks pole ka madalam hääl ja pidev väsimus.
Samuti on paljudel PCOSi diagnoosiga naistel insuliiniresistentsus, mis tähendab, et organism ei pruugi insuliini tavapäraste funktsioonidega hakkama saada. See omakorda võib põhjustada teist tüüpi diabeeti, millesse haigestumiseks PCOSi põdevatel naistel on suurem risk.
Kõik eelmainitud sümptomid tekitavad paljudes naistes mõistagi rahulolematust oma kehaga, mitterasestumisest tulenevat stressi või isegi depressiooni.
Kõiki neid sümptomeid on aga võimalik ravida või leevendada: näiteks on ülekaalulisuse puhul abi ainuüksi väikesest kaalulangetusest, mis omakorda võib vähendada insuliiniresistentsust. Seega on kaalulangetus ja tervislike eluviiside jälgimine väga oluliseks relvaks PCOSi sümptomite seljatamisel.
Viljatust saab ravida
Kaalulangetus ja tervislikud eluviisid mõjutavad ka PCOSi kõige enam muret tekitavamat sümptomit ehk viljatust. Kui elustiilimuutused soovitud tulemust ei too, võib viljatusraviarst määrata ravimid, millega indutseeritakse ovulatsiooni.
Selleks on olemas mitu preparaati. Üks neist on näiteks metformin, mis parandab insuliinitundlikkust, vähendab insuliini sekretsiooni ja meessuguhormoonide liiga, mis on seotud folliikuli kasvu pidurdumisega.
Kui suukaudsete preparaatidega tulemust ei saavutata, siis on üheks valikuks ka laparoskoopiline munasarjade drillimine ehk munasarja kapslisse tehakse mõned sisselõiked kas elektrokoagulatsiooni või laseri abil. Drillimine vähendab munasarjades meessuguhormoonide produktsiooni. Spontaanne ovulatsioon peale drillimist võib olla ajutine.
Sageli kasutatakse PCOSi diagnoosiga naiste viljatuse ravis ka kunstliku viljastamise protseduure. PCOSi korral on enamasti toimivaks lahenduseks IVF ehk kehaväline viljastamine, kus munarakkude küpsemist munasarjas stimuleeritakse süstitavate ravimitega, seejärel munarakud aspireeritakse munasarjast ultraheli kontrolli all ja viljastatakse laboris partneri seemnerakkudega.
Kui viljastumine õnnestus, siiratakse 2.–6. päeval kehaväliselt arenenud embrüo naise emakasse. Kui kehaväliselt areneb rohkem hea kvaliteediga embrüoid, siis on võimalik need külmutada ja vajadusel kunagi hiljem taas üles sulatada ja emakasse siirata.
Tõenäosus IVF protseduuri abil rasestumiseks on väga hea: nimelt on PCOSiga naistel kehavälise viljastamise (IVF) teel rasestumise tõenäosus sama suur kui naistel, kellel seda haigust diagnoositud pole.
Viljatusravikliiniku Next Fertility Nordic viljatusraviarsti dr Ailen Aluri sõnul on statistika järgi umbes 70–80% PCOSi diagnoosiga naistest viljatud just anovulatsiooni tõttu. “Seetõttu moodustavad need naised üsna suure osa viljatusravi kliinikute patsientuurist. Paljud neist saavad abi ovulatsiooni induktsioonist tablettraviga, väiksem osa vajab kehavälise viljastamise protseduuri,” sõnas ta.
Seega ei saa PCOS reeglina pere loomisel takistuseks ning lahendusi, kuidas soov täide viia, on väga palju erinevaid. Viljatusravikliiniku Next Fertility Nordic spetsialistid aitavad leida parima lahenduse, kuidas unistus teoks teha.
“Soovitan julgelt pöörduda viljatusravi arsti vastuvõtule, kui on ebaregulaarne tsükkel ja ei ole aasta jooksul rasestunud või kui on teada PCOS diagnoos ja on rasestumise soov,” julgustas dr Aluri.