Munarakudoonorlus kogub populaarsust üle maailma ning ka Eesti pole siinkohal erand. Siiski leidub doonorlusega seoses erinevaid küsimusi ja levib eksiarvamusi, mida aitavad eelkõige ümber lükata päris inimeste päris lood. Oma loo doonorluse kogemusest räägib viljatusravikliinikus Next Fertility Nordic munaraku annetanud Inna.

Miks otsustasid tulla munarakudoonoriks? Kas tead mõnda naist, kes on vajanud doonormunarakke?

Minu otsus tulla munarakudoonoriks sündis üsna spontaanselt ja sisuliselt informeerimata. Ma polnud selle peale kunagi varem mõelnud, ma isegi ei teadnud sellest suurt midagi, aga juhtus nii, et omaenda sünnipäeval jäi mulle Facebooki uudistevoos Next Fertility Nordic kliiniku doonoriprogrammi reklaam silma ja millegipärast kohe klõpsasin peale ja hakkasin selle kohta lugema. Kuidagi väga sümboolne, et seda just enda sünnipäeval tähele panin… 

Sealt see mõte aga tuli ja olles kliiniku kodulehelt selle protsessi kohta lugenud, otsustasin kandideerida ja vaadata, kas ja kuidas õnnestub. Muidugi lootsin, et sobin doonoriks, sest mida rohkem selle kohta lugesin ja mida enam sellest mõtlesin, seda südantsoojendavam näis mõte aidata kedagi sellise unistuse täideviimisel.

Oma tutvusringkonnast ma küll ei tea ühtegi naisterahvast, kes oleks vajanud sellega doonori abi. See muidugi ei tähenda, et neid ei pruugi olla, inimesed lihtsalt ei tarvitse sellest väljaspool kodu rääkida, sest see on väga isiklik teema.

Enne doonoriks saamist läbivad kandidaadid põhjaliku tervisekontrolli. Kas said endale tehtud uuringute ja analüüside kohta tagasisidet? Oli see tagasiside abiks sinu üldise tervise seisukohast?

Tervisekontroll oli tõesti põhjalik, aga kuna sealt midagi ootamatut ega doonorlust välistavat välja ei tulnud, siis ega see tagasiside väga pikk ei pidanudki olema. Väga hea meel oli muidugi kuulda, et kõik on hästi, ja tagantjärele mõeldes sai endal ka süda rahulikum, et tervis korralikult kontrollitud on.

Kas osalemine munarakudoonorluse programmis mõjutas oluliselt sinu igapäevaelu? 

Kindlasti see muutis pisut igapäevaelu — põhiliselt oli tarvis leida aega arstivisiitideks, et protsessi kulgemisel silma peal hoida, ja muidugi igapäevaselt regulaarselt end süstida. Arvestades, et see kõik oli ju vaid ajutine, ei olnud see midagi häirivat ega segavat, lihtsalt nagu uus harjumus mõneks nädalaks. Ka trenniga tuli sel ajal piiri pidada ja ennast rohkem hoida, aga väike puhkus kulub alati ära.

Kindlasti tuli aega paremini planeerida, kuna süstimine peab toimuma väga täpse graafiku alusel. Meenub üks humoorikas seik viimasest tsüklist, kui tahtsime sõbrannadega kinno minna, aga film kestis üle minu süstimise aja. Ega’s muud kui ravimid kotti kaasa ja õigel kellaajal lipsasin lihtsalt tualettruumi ja tegin süsti ära. Tagasi tulles ütlesid sõbrannad, mis nägemata jäi, ja polekski nagu ära käinud.

Munarakudoonorluse protsess koosneb mitmest etapist: vestlused, analüüsid, uuringud, ettevalmistav ravi ja munarakkude loovutamine. Mis etapp oli sinu jaoks kõige keerulisem selles protsessis? Mis oli kõige positiivsem?

Ma ei ole tõtt-öelda kunagi mõelnud sellest kui keerulisest ettevõtmisest, nii et raske on sellisest aspektist midagi välja tuua. Järele mõeldes oli ehk kõige keerulisem osa just pihta hakkamine ehk siis, kui ma täitsa esimest korda doonorlusega alustasin. Kuna see oli täiesti võõras valdkond mulle ja ma ei teadnud üldse, mida teha ja kuidas, siis see sisseelamine ja tagasiside ootamine, kas ma sobin või mitte, oli ehk kõige ebakindlam osa.

Muus osas oli see nagu tavaline arsti juures käimine, lihtsalt kõvasti põhjalikum. Samas, kõik kliiniku töötajad, tõesti iga viimane kui üks, olid tohutult abivalmid ja toetavad kogu protsessi jooksul.

Kõike selgitati väga põhjalikult ja arusaadavalt, nii et tegelikult on tõesti võimatu öelda, et miski olnuks keeruline. Kõik küsimused said vastuse enne, kui ma neid küsidagi jõudsin ja tänu personali toetusele sujus kogu protsess väga hästi ja täiesti stressivabalt.

Kliinikus on tõesti uskumatult võrratud inimesed, kes tekitavad minus alati väga sooja, oodatud ja hoitud tunde ning muudavadki kogu selle protsessi ise äärmiselt positiivseks.

Olgu, pean tunnistama, et kõige rohkem muretsesin süstimise pärast — ise peab ju tegema… Ma ei karda nõelu ega süste, käin ka verd loovutamas ja mingeid probleeme pole, kui nõel kätte torgatakse, võin rahus pealt ka vaadata ja midagi ei juhtu, aga just see ise süstimise osa tundus mõnda aega pisut ületamatu, et kuidas sellega küll hakkama saan. Selgus hoopis, et see oli väga lihtne ja kulges palju mugavamalt, kui arvata julgesin.

Ma usun, et paljud samastuvad selle murega, sest hirm ja ebamugavus nõelte ees on üsna tavaline. Nüüd tean omast kogemusest öelda, et kui tegemist pole just tõelise foobiaga, siis ei maksa seda üldse karta — nõelad on väga peenikesed ja väga teravad, ja kui peale ei vaataks, siis ei saaks arugi, et need naha sisse lähevad. Tõesti suts ja valmis!

Kas sul oli varasemalt mõni eelarvamus sugurakkude doonorluse kohta? Kas see on muutunud?

Varasemat eelarvamust, isegi seisukohta mitte, mul sugurakkude doonorluse kohta polnud. Muidugi ma teadsin, et see on olemas, aga enne ise doonoriks hakkamist ma sellest suurt ei mõelnudki, kui üldse, siis tundus see nagu vereloovutamine — kes saab, see annab sellele, kes vajab.

Tegelikult läheb sellesse tublisti rohkem planeerimist ja ettevalmistust, tohutu töö tuleb selleks ära teha ja ideaalne ajakava paika panna ja seda järgida, et kõik etapid sujuksid iga osalise jaoks ja et kogu pingutus end lõpuks ära tasuks. Ütleme nii, et kui ma enne alahindasin seda ettevõtmist, siis nüüd enam kindlasti mitte. 

Kas sinu pere või tuttavad teavad, et oled loovutanud oma munarakke? Kuidas sellesse suhtutakse?

Ema teab ja lähem sõprade ring teab ja tagasiside on ainult positiivne olnud. Sõbrannad elasid mulle aktiivse doonorlustsükli ajal innukalt kaasa ja tundsid huvi, mis ja kuidas kõik käima peab ja kuidas ma ise ennast tunnen, nii et tugi oli olemas ka väljaspool kliinikut.

Mida sa soovitaksid nendele noortele naistele, kes alles kaaluvad munarakudoonoriks tulemist?

Mina soovitaksin kindlasti tulla. See on hea võimalus saada alustuseks põhjalikku tagasisidet enda tervise kohta. Muidugi peab lõplik otsus tulema iseendast, aga huvi välja näitamine ja analüüside tegemine ei ole veel pöördumatu jah-sõna ja kõige üle on aega järele mõelda.

Mingit survestamist ei ole, munarakkude annetamine on sama isiklik otsus nagu otsus luua pere, nii et mina soovitaksin ikkagi vähemalt julgelt peale hakata ja küll edasi loksub ise kõik paika täpselt nii nagu vaja.

On meil lootust näha sind meie kliinikus uuesti?

Tuleksin iga kell uuesti. Nii munarakke loovutama kui ka niisama külla.