Külmutatud munarakkudest ja embrüotest on tänapäeval sündinud kümneid tuhandeid lapsi üle kogu maailma. Foto: Shutterstock
Tänapäeval on üsna levinud, et paljud naised soovivad saada esimese lapse alles pärast 35. eluaastat. Kuna vanuse lisandudes naise viljakus väheneb, on raseduse edasilükkamisel otstarbekas kaaluda munarakkude külmutamist. Next Fertility Nordic viljatusravi kliiniku günekoloogid Helen Liis ja Kristiina Piirisild selgitavad selle protseduuri olulisi aspekte.
Kui veel paarkümmend aastat tagasi peeti munarakkude külmutamist eksperimentaalseks tehnoloogiaks, siis nüüdseks on külmutatud rakkudest ja embrüotest sündinud kümneid tuhandeid lapsi üle kogu maailma. Munarakkude külmutamist võiks kaaluda 25–35-aastane naine, kes erinevatel põhjustel soovib pereplaneerimist edasi lükata.
Munarakkude kvaliteet hakkab langema 30-ndates
Naised sünnivad kindla arvu munarakkudega, mille arv ajas väheneb: sündides on tütarlapsel ligikaudu miljon munarakku, teismeikka jõudnud neiul on sugurakke järele jäänud ligikaudu 400 000 ning naise viljaka ea jooksul küpseb kokku umbes 400 munarakku. Igas kuus stardib naisel munasarjades ligikaudu 30 munarakku, kuid suguhormoonide mõjul muutub tavaliselt üks (harva kaks) munarakk domineerivaks ja vabaneb munasarjast. Kui ovuleerunud munarakk kohtub munajuhas seemnerakuga, saab alguse lapse areng.
Naise viljakuse hindamise kõige olulisem näitaja on naise vanus, aga munarakkude arvulise reservi langusel on suur roll ka ümbritseval keskkonnal ja eluviisidel. Dr Liis selgitab, et konkreetse naise viljakust on võimalik hinnata kaudselt ultraheli ja vereanalüüsi abil, milles selgitatakse välja munasarja reserv ehk võime toimivaid menstruatsioontsükleid (ja ovulatsioone) tekitada. „Ajaga langeb ka munaraku kvaliteet, selle määramiseks kahjuks kaudset võimalust ei ole – seda näeb embrüoloog, kui munarakud on mikroskoobi all,“ täpsustab dr Piirisild.
Next Fertility Nordic viljatusravi kliiniku embrüoloogidel on munarakkude külmutamises pikaaegne kogemus ning koos parimate spetsialistidega on võimalik unistus pereloomisest teoks teha. Kuigi munarakkude külmutamine ei garanteeri veel lapse sündi, on elussündide määr erinevate uuringute järgi sarnane värskete munarakkudega läbiviidud kunstliku viljastamisega, andes võimaluse säilitada oma viljakust veel pikki aastaid.
Munarakkude külmutamisest saadav kasu on oodatav, kui rasestumist soovitakse edasi lükata vähemalt aasta. Lühema perioodi korral on kasu oodatav juhul, kui külmutatud rakke plaanitakse kasutada järgnevate rasestumiste jaoks.
Meditsiinilised ja sotsiaalsed põhjused
OLULINE TEADA
Ideaalsed kandidaadid, kellele soovitada munarakkude külmutamist mittemeditsiinilistel põhjustel, on 30–37aastased või ka nooremad naised, kellel on vähenenud munasarjareserv. Patsientidel, kes on mõne geneetilise rinnavähi mutatsiooni, näiteks BRCA kandjad, mida seostatakse väiksema munasarjareservi ja varasema menopausiga, või kelle emal on olnud varajane menopaus (enne 40. eluaastat), võib olla edukam munarakkude hankimine ja külmutamine varasemas eas.
Munarakkude külmutamise tingimused Eestis
Rakkude ja embrüote säilitamist ning kasutamist reguleeriv seadusandlus varieerub riigiti. Eestis ei ole külmutatud sugurakkude säilitamine seadusega ajaliselt piiratud – see võib olla eriti oluline juhtudel, kui rakke on külmutatud teismelistel või noortel naistel. Külmutatud embrüoid võib säilitada ja kasutada kuni seitse aastat. Kunstlikult on lubatud viljastada täisealisi kuni 50-aastaseid naisi.
Meditsiinilistel näidustustel munarakkude hankimise, külmutamise ja säilitamise esimese seitsme aasta eest tasub Eestis ravikindlustust omavatel kuni 35-aastastel patsientidel haigekassa. Järgneva säilitamise eest peab patsient tasuma ise. Samuti korvab haigekassa munarakkude kogumisele eelneva munasarjade ettevalmistamiseks vajalike ravite maksumuse. Munarakkude hankimine, külmutamine ja säilitamine sotsiaalsetel põhjustel on tasuline teenus. Munasarju ettevalmistavad ravimid on sel juhul ravikindlustatud patsientidele saadaval 50-protsendilise soodustusega.
Haigekassa katab hilisemad viljatusraviga seotud kulud nii meditsiinilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel munarakke külmutanud naistele kuni 40 aasta vanuseni. Alates 41. eluaastast tuleb patsientidel viljatusravi protseduurid tasuda ise.
(Allikas: Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus. Riigi Teataja I osa; 2022: 67)
Munarakkude külmutamise protseduur
Munarakkude külmutamiseks kasutatakse spetsiaalseid külmutuslahuseid ning rakud säilitatakse vedela lämmastikuga täidetud säilitustünnides, kus on tagatud piisavalt madal (–195 °C) ja ühtlane temperatuur. Nii tagatakse munaraku külmutamiseks ja säilitamiseks vajalikud tingimused, mis pärast rakkude sulatamist lapse saamise tõenäosust suurendavad.
Kui naisel on soov külmutada oma munarakud, siis tuleb tal esmalt pöörduda naistearsti vastuvõtule, kes laseb läbi viia vajalikud uuringud ja analüüsid ning seejärel pannakse koos paika individuaalne raviplaan. „Kuna me soovime tavapärase ühe munaraku asemel saada ühe korraga maksimaalse hulga munarakke, mis on ühes tsüklis kasvamas, siis kasutame stimulatsiooni hormonaalsete ravimitega – süstitavat ravi, mis kestab tavaliselt alla kahe nädala. Selle aja jooksul peab paar korda käima ultrahelis jälgimisel,“ selgitab dr Piirisild.
Süstimine on patsientidele lihtsasti õpitav ning enamasti valutu, kuna kasutatavate nõelade diameeter on väga väike. Ettevalmistus enne munarakkude kogumist võtab aega umbes kaks nädalat,” lisab dr Liis.
- Munarakkude väljavõtmiseks teeb arst munasarjade punktsiooni. See on ligikaudu 20 minutit kestev protseduur, mille ajal üldiselt kasutatakse anesteesiat. Seejärel vaadatakse munarakud laboris üle ning lõpuks külmutatakse.
- Et saavutada rakkude hea elulemus, kasutatakse tänapäeval kiire külmutamise ehk vitrifikatsiooni meetodit. Tavaliselt säilib pärast sulatamist umbes 80–90% munarakkudest, mis võib individuaalselt mõnevõrra erineda.
Munarakkude külmutamise protseduuri riskid
Munarakkude kogumine naise munasarja reservi ei vähenda hilisemat loomuliku rasestumise võimalust. Munarakkude külmutamise protseduur on üldjuhul ohutu ja hästi talutav, ent samas on oluline teadvustada, et riskid kaasnevad iga meditsiinilise protseduuriga.
Väga harva võib munasarjade stimulatsiooniga kaasneda hüperstimulatsiooni risk ehk olukord, kui munasarjad reageerivad ravile väga tugevalt ning korraga areneb munasarjades väga palju munarakke, millega võib kaasneda veresoonte seinte läbitavuse tõus ning vedeliku liikumine verest kudedesse, mis põhjustab mitmeid terviseriske.
Munarakkude külmutamisel on hüperstimulatsiooni risk madal, sest ettevalmistuses kasutatavate ravimite annused valitakse vastavalt patsiendi individuaalsetele munasarjareservi näitajatele ning lõplikuks munarakkude külmutamiseks kasutatakse ravimit, mis pidurdab hüperstimulatsiooni sündroomi. Munarakkude kogumise ehk punktsiooniga võib kaasneda verejooksu risk, mis enamasti lõpeb jälgimisel ilma sekkumist vajamata, ning põletiku tekke risk, mida esineb harva ja mida on vajadusel võimalik väheneda enne protseduuri profülaktilise antibiootikumi manustamisega,” selgitab dr Liis.
Emaks saamise tõenäosus on 50–69%
Dr Liis märgib, et suurim tõenäosus elussünniks on, kui munarakke külmutatakse kuni 35. eluaastani, sellisel juhul on tõenäosus hilisemalt rakke kasutades lapse sünniks 50–69%. Vanuse lisandumisel see tõenäosus väheneb: “Ideaalsed kandidaadid, kellele soovitada munarakkude külmutamist sotsiaalsetel põhjustel, on 30–37-aastased naised. Kui naise munasarjareserv on vähene, siis on parem munarakke külmutada varem,” selgitab ta.
Dr Piirisild toob lisaks välja ka elussünni tõenäosuse seose rakkude hulga ja kvaliteediga: soovituslik on külmutada vähemalt 20–25 munarakku ühe lapse sooviga.
Artikkel ilmus esimest korda veebilehel virtuaalkliinik.ee (jaanuar 2023).