Viljatusravi spetsialisti poole tasub pöörduda siis, kui rasestumine ei ole õnnestunud vaatamata regulaarsele ja kaitsmata seksuaalelule ühe aasta jooksul. Kui naine on vanem kui 35 eluaastat, soovitatakse abi otsida juba pärast 6 kuu möödumist.

Tegemist on erinevate viljatusravi meetoditega, millel on erinevad näidustused:

IUI (emakasisene viljastamine) on lihtsam ja vähem sekkumist vajav protseduur. Tavaliselt kasutatakse vähem ravimeid ning keskendutakse ovulatsiooni esilekutsumisele, spermatosoidide ettevalmistamisele ja nende viimisele emakasse. Viljastumine toimub loomulikul teel naise kehas. Kuigi IUI on vähem koormav ja kiirem on selle edukus veidi madalam – alla 35-aastastel naistel jääb see tavaliselt 10–17% vahele ühe tsükli kohta.

IVF (kehaväline viljastamine) on keerukam ja intensiivsem protseduur. Pärast munasarjade stimulatsiooni kogutakse munarakud, viljastatakse need laboritingimustes seemnerakkudega ning kasvatatakse embrüoid enne emakasse siirdamist. IVF on üldjuhul tõhusam kui IUI – alla 35-aastastel on keskmine edukuse määr ligikaudu 35%, üle 35-aastastel umbes 26% ühe tsükli kohta.

Enne IUI ravi alustamist on oluline hinnata naise munasarjade reservi ning rasedust mõjutavate hormoonide, nagu prolaktiini ja TSH taset. Samuti tuleb veenduda, et emakas ja munajuhad on terved.

IUI ehk emakasisese viljastamise edukus sõltub mitmest tegurist, millest kõige olulisemad on naise vanus ja seemnerakkude päritolu – kas kasutatakse partneri või doonori spermat.

Kuni 39-aastaste naiste puhul on rasestumise tõenäosus partneri spermaga keskmiselt umbes 15% ühe tsükli kohta, kuid pärast 40. eluaastat langeb see umbes 8%-ni.

Doonorspermaga on tulemused üldjuhul paremad:
– 40-aastastel naistel on rasestumise tõenäosus kuni 22%,
– üle 40-aastaste puhul jääb see keskmiselt umbes 10% juurde.