Survestamisega tehakse sageli karuteene. Foto: Pexels

Lähedaste surve mõjutab paaride enesehinnangut ja viljakust.

Pere planeerimine käib igaühel omamoodi, kuid ühisosa peaks olema see, et beebi tulekuga seotud otsused on paari isiklik teema. Sageli ei jõua tulevased vanavanemad aga beebit kuidagi ära oodata ja võivad pealtnäha heatahtlike küsimuste ja utsitamisega paarile hoopis karuteene teha.

Viljatusravikliiniku Next Fertility Nordic kogemusnõustaja Inna Ossiptšuk rääkis lähemalt viljakuse ja vaimse tervise seosest ning sellest, kuidas võivad lähedaste küsimused ja soovitused noorele perele tegelikult mõjuda. 

Hirm viljatuse ees võib rikkuda vaimse tervise

On teada, et iga patsiendi lugu — olgu see viljatuse või mõne muu kaebuse ravi — on erinev. Samas toob viljatus sageli endaga kaasa väga sarnased psühholoogilised probleemid.

“Enamik viljatuse all kannatavaid naisi kogevad nii diagnoosi eel kui järel hirmu, häbi, süütunnet ja sotsiaalset survet,” rääkis Ossiptšuk. “Pikaajaline pingeseisund võib aga probleemi süvendada või tuua kaasa tõsisemaid probleeme.”

Viljatusravi meetodid on viimastel aastatel tublisti edasi arenenud, aga ravi kestus on endiselt tihtipeale aeganõudev. Kui patsient kannatab terve raviperioodi hirmu, häbi ja lisaks ka lähedaste survet, võib sellest pikemas perspektiivis kujuneda depressioon.

Viljatuse ees hirmu tundev inimene võib kogeda mitmeid psühholoogilisi seisundeid, nagu ebakindlus, ärevus, sundmõtted või olukorra eitamine.

Võimalikud viljatusega seotud käitumismustrid:

• lein seoses raseduse katkemisega;
• eitamine (“See ei ole võimalik, minuga ei saa seda juhtuda”);
• süüdistamine (“Elu ei ole minu vastu õiglane”);
• süütunne (“Ma pole piisav, kuna ei suuda luua täiuslikku peret”);
• lapseootel või emaks saanud sõbrannadega suhtlemisest loobumine;
• hirm lastega suhtlemise ees ja selle vältimine (“Ise ei ole ema ja ei oska lastega suhelda”).

Positiivsed sammud on olukorraga leppimine ja sellest lähtuvalt alternatiivsete lahenduste — näiteks kunstlik viljastamine — otsimine.

Stress võib raseduse edasi lükata

Inimese emotsionaalne seisund peegeldub ka füüsilises tervises ning ka viljakuse puhul mängib stress kui munaraku vastupidavust vähendav faktor olulist rolli.

Ossiptšuki sõnul on tegemist n-ö kinnise ringiga, kus ühelt poolt — võttes arvesse naise vanust või füüsilist tervist — peaks otsus pisipere loomiseks tulema võimalikult ruttu, ent selleks, et rasedus tekiks plaanipäraselt, on oluline, et patsiendi vaimne seisund oleks pingevaba ja stabiilne.

Stress võib mõjutada nii loomulikul teel kui ka kunstliku viljastamise abil rasedaks jääda soovivate perede plaane. Selleks, et vältida vaimset ja füüsilist tervist mõjutavaid negatiivseid mõtteid ja ärevust, võib pöörduda kogemusnõustaja juurde, kes õpetab, kuidas muremõtetega paremini toime tulla.

Diplomaadi-mäng

Paljudel noortel peredel tuleb seista silmitsi olukorraga, kus pere ise ei ole veel beebi tulekuks päris valmis, aga vanavanemad on juba kärsituks muutumas. Küsimuste ja vihjete sõbralikul moel tõrjumine võib olla tülikas ning sageli on õige diplomaatilise tooni leidmine raske. 

Oma kogemusest lähedaste survega rääkis anonüümseks jääda sooviv 28-aastane abielus naine (toimetusele teada), kes on tänaseks abikaasaga koos olnud viis aastat ning abielus ühe aasta.

“Mida aeg edasi, seda selgemalt kuulen nii enda kui abikaasa perekonnalt küsimusi, millega justkui survestatakse meid kiiremini lapsevanemateks saama,” rääkis naine. “Ehkki ma saan täielikult aru, et küsimustega soovitakse head ning loodetakse, et alustame pereloomisega õige pea, on nende küsimuste tõrjumine vaimselt väga raske.”

Naise olukord on keerulisem juba seetõttu, et tal on diagnoositud polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS), mis võib muuta laste saamise omajagu keerulisemaks. “Teine mure on see, et kolmandate osapoolte surve lükkab lapsesaamise soovi ainult edasi ning tekitab peas täiesti vastupidise reaktsiooni, et miks ma peaksin tahtma kõigile meele järele olla, kui ma ise veel päris kindel pole,” mõtiskles ta.

“Olen küsimusi seni tõrjunud sõbraliku meeldetuletusega, et iga asi omal ajal, ent ikkagi arvavad mõned, et neil on meie magamistuppa rohkem asja kui meil endil.”

Lähedaste survele lisaks võib ka tööelus ette tulla pere-eluga seotud kohatuid küsimusi, mis võivad osutuda lausa diskrimineerivaks. “Kogu olukorra puhul oli kirsiks tordil arenguvestlus ülemusega, kes soovis teada, millal ma rasedaks jääda kavatsen, et aru saada, millal mulle asendajat otsida,” meenutas naine.

“Tundub, et inimestel on raske mõista, et lapseootus ei pruugi alati õnnestuda ning teiste inimeste surve võib soovi juba eos lämmatada. Vähe sellest, et on ju ka paare, kes võib-olla ei soovigi lapsi, kuid peavad sellist survet kannatama.”

Ka sellistes olukordades võib olla abi Next Fertility Nordicu kliiniku kogemusnõustajast, kes oskab anda väärt soovitusi pere planeerimisega seotud pingete ja murede lahendamiseks.

Sugulaste survestamine on sage stressiallikas

Iga sekkumine teise pere ellu toob kaasa hulganisti pingeid ja ebameeldivusi, aga pisipere planeerimise puhul on eriti oluline, et lähedased ja sugulased ei läheks ootusärevusega liiale.

“Survestamine võib mõjutada negatiivselt nii naise kui mehe enesehinnangut ning tekitada tunde, et nad ei täida piisavalt hästi oma soorolle,” selgitas Ossiptšuk. “Naiste puhul on masendavaks faktoriks tihtipeale ka korduvad trigger-momendid, mil keha tuletab naisele igakuiselt meelde, et kaua oodatud rasedust ikka ei tekkinud.”

Samas ei pruugi iga sekkumine olla negatiivne ja kindlasti tuleks eristada survestamist soovist aidata. “Kui sekkumine noorte ellu on n-ö produktiivne ehk kui naise ema räägib oma viljatusega seotud kogemustest või soovitab head naistearsti, viljakuse kontrolli või tänapäeval trendikaks saanud social freezing’ut (munaraku külmutamine), võib sellest noorel perel abi olla,” selgitas Ossiptšuk.

Surve võib tekkida erinevates olukordades ning ka tahtlik lastetus võib põhjustada suurt stressi, mis hakkab mõjutama vaimset ja füüsilist tervist. “Võin oma kogemusnõustaja praktikast tuua näite, mil klient on karjääri nimel lapsesaamisest loobunud, kuid langes hiljem tekkinud süütunde tõttu raskesse depresiooni, mis kestis üle aasta,” rääkis Ossiptšuk.

“Selline olukord ei võimaldanud võtta vastu tasakaalukaid otsuseid ning perel tekkisid ka omavahelised erimeelsused ja probleemid.”

Mida surve korral ette võtta?

Pingete vältimiseks on oluline võimalikult selgelt suhelda ja vältida tugevaid hinnanguid, liiga isiklikke küsimusi või süüdistusi. “Konfliktid ja erimeelsused on elu loomulik osa ning vanemate mure oma laste viljakuse üle on samuti loomulik,” rõhutas Ossiptšuk.

“Selliste muredega tuleb esialgu lihtsalt leppida. Vanematega võibki olla täiesti erineval seisukohal, aga mõlemale osapoolele peab üksteise seisukoht selge olema.”

Ossiptšuk soovitab ka iseenda vaimse tervise huvides mitte kasutada sõna “survestamine” ning olla oma seisukohtade selgitamisel kannatlik. “Lähtepunktiks peaks olema fakt, et mõlemad osapooled on tegelikult samas paadis ning üritavad leida lahendust,” rõhutas Ossiptšuk. 

“Vanemate soovitusi võib sellisel juhul kuulata küll, sest nõuannete aluseks on tegelikult ju see, et vanem hoolib oma lapsest ja tahab talle parimat. Kui aga nõuanded kasvavad sekkumiseks ning põhjustavad stressi ja pingeid, tuleb noortel ühiselt oma perekonna eest seista ning kehtestada piirid.”