fbpx

Doonormunarakke läheb aina rohkem vaja!

Doonormunarakke läheb aina rohkem vaja!

 

See on kõigest minu munarakk. Sellel pole minu kui isiksusega mingit seost.“

„Minul on küll hea mõelda, et minust on geneetiline jälg maha jäänud,“ leiab naine, kes on munarakke korduvalt loovutanud. Kuivõrd viljatuid naisi leidub maailmas aina rohkem, siis on doonormunarakke üha enam vaja. Kuidas nende loovutamine siis käib ja mis üks munarakk õieti maksab?

28-aastasel Annikal (nimi muudetud) endal veel lapsi ei ole. Küll aga on ta kolm korda loovutanud oma munarakke. Doonoriks saada proovis ta esmalt umbes viis aastat tagasi. „Tollal olid mul rahalised probleemid. Nägin Facebookis reklaami, et munarakudoonoritele makstakse ka raha. Mõtlesin, et hea võimalus oma sissetulekut väheke suurendada. Paraku jäi tookord asi sinnapaika,“ meenutab Annika. „Tollel ajal ma doonoriks ei sobinud, kuna olin väheke ülekaaluline.

Pärast seda otsustas naine ennast kokku võtta ja hakkas tervislikult toituma, tegi trenni ja võttis kaalust alla. Kui kaalunumber oli piisavalt hea, proovis ta uuesti munarakudoonoriks saada. „Seekord mitte raha pärast, vaid lihtsalt mõttega anda võimalus teistele naistele, kes ise kahjuks lapsi ei saa,“ toonitab naine.

Doonoriks saamine ei ole nii lihtne, et astud uksest sisse ja kohe kõik sobib. Annikale tehti enne hulk uuringuid, mille vastuste ootamine võttis omajagu aega. Sealhulgas kromosoomi- ja pärilike haiguste testid, kõiksugused günekoloogilised uuringud ja vereproovid. „Terviseuuring on väga põhjalik, et doonorile ja munaraku saajatele oleks kõik ohutu. Boonusena sain oma tervisest ja pärilikkusest hea ülevaate,“ märgib Annika, kelle sõnul olid uuringud tasuta. „Pärilike haiguste geenitest on muidu väga kallis, doonorile aga ei maksa see midagi,“ toob ta näite.

Teatud aegadel tuleb hormoone süstida

Esimest korda sai Annika munarakudoonoriks umbes kolme aasta eest. Protseduur kestab umbes kaks nädalat, esimesest süstist kuni munarakkude loovutamiseni. „Teatud kellaaegadel tuleb hormoone süstida, et rakud ilusti kasvama hakkaksid. Minul tekkis alakõhus ebamugavustunne, nagu miski suruks sinna peale. Loovutamine käib üldnarkoosis, valu sellel ajal ei tunne,“ selgitab naine. Kuna ta on varem olnud ka veredoonor, siis nõelad teda ei heiduta. „Pigem oli põnev kõike seda läbi teha,“ leiab ta.

Pärast rakkude loovutamise operatsiooni valutas Annikal paar päeva kõht, aga see ei takistanud tal igapäevatoimetusi teha. „Minul on küll hea mõelda, et minust on geneetiline jälg maha jäänud. Muidugi on meeldiv tunne, et keegi, kes ise lapsi ei saa, saab minu abil väga õnnelikuks. See on kõigest minu munarakk. Sellel pole minu kui isiksusega mingit seost. Lapse saab raku abil ju ikka teine inimene, kes kasvatab ja armastab teda samamoodi, nagu pärineks laps ema enda rakust,“ leiab Annika, kes on nüüdseks loovutanud munarakke kolm korda.

Annika tõdeb, et mingit erinevust nende loovutamiste kordade vahel ei olnud. Esimene kord oli lihtsalt väheke närvesööv, sest Annika ei teadnud, kuidas see tema kehale mõjub. „Üldiselt olid kõik korrad ühtemoodi kerged,“ räägib naine.

Munarakudoonorid saavad ka rahalist hüvitist, mille suuruse määrab iga kliinik eraldi. Konkreetset summat Annika välja ei too: „Minu jaoks on suureks hüvitiseks teadmine, et olen saanud teha kellelegi head!“

Otsest plaani Annikal veel kord munarakke loovutama minna praegu ei ole. „Kui kliinik minuga sellel teemal ühendust võtab siis usun, et lähen uuesti!“ usub ta.

Viljatuse risk ei suurene

Inna Ossiptšuk
Pildil meie doonorite koordinaator ja IVF kogemusnõustaja Inna Ossiptšuk

Munarakudoonorite koordinaator Inna Ossiptšuk sõnab, et järjest enam tulevad kliinikusse noored terved naised, kes on otsustanud loovutada munarakke, et aidata lastetuid paare. „Viljatus on kahjuks nii Eestis kui ka mujal maailmas pigem kasvav trend ja doonormunarakkude vajadus pigem suureneb. Viljatusega seotud teemadest on rohkem rääkima hakatud ja see tekitab doonorites soovi aidata. Näiteks on kuuldud, et sõbranna ei saa rasestuda, tädil võttis lapse saamine aega ja seegi kulges vaevaliselt jne. See paneb doonoreid mõtlema, kuidas saab selliseid inimesi aidata,“ selgitab Ossiptšuk.

Sugurakudoonorlus on Eestis anonüümne. Rakke vajavale perele avaldatakse doonori kohta vaid üldised bioloogilised ja sotsiaalsed andmed: rahvus, nahavärv, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu, pikkus, kehaehitus, juuste ja silmade värvus.

Seaduse järgi võib munarakudoonoriks olla 18–35aastane naine. „Meie piirid on vanuses 20 kuni 32 aastat,“ viitab Ossiptšuk, et nende Next Fertility Nordic kliinikus on reeglid rangemad. Doonori keskmine vanus on seal 26-27 aastat.

Esmalt Ossiptšuk vestleb doonorikandidaadiga ja täidab terviseankeedi, mille andmeid hindab hiljem arst. Järgneb meditsiiniline skriining, mille käigus tehakse nakkus- ja suguhaiguste analüüsid. Samuti geneetilised testid, näiteks karüotüübi- ja geneetiliste haiguste kandlustest. „Kui kõik on korras, siis sõlmitakse doonoriga leping ning alustatakse stimulatsiooni,“ selgitab Ossiptšuk.

Munarakk

Aga kui ei ole korras? „Meie kliinikus suhtutakse hoolega ka nendesse kandidaatidesse, kes skriiningut ühel või teisel põhjusel ei läbinud,“ kinnitab ta. „Arstid ja ämmaemandad kommenteerivad detailselt analüüside vastuseid. Mõnikord tuleb välja, et kandidaadil endal on näiteks ovariaalne reserv normist madalam. Kui ta ise lapsi soovib, siis anname talle nõu luua pere lähitulevikus. Või kui geenitesti järgi kannab kandidaat mingit geneetilist haigust, saab ta tulla geeninõustaja vastuvõtule tasuta.“

Ossiptšuk toonitab, et munarakkude loovutamisega ei suurene viljatuse risk. Ka korduv doonor võib tulevikus õnnelikult emaks saada. Meditsiinilise protseduuriga küll alati teatud riskid kaasnevad, kuid üldiselt on see tema sõnul üsna ohutu. „Munarakkude loovutamine ei mõjuta naise enda munarakkude reservi, kuna ühe protseduuriga loovutatakse ainult ühes kuus arenenud munarakud. Kui tavaliselt stardib naisel igas kuus paarkümmend munarakku ja ovuleerub üks domineeriv munarakk ning ülejäänud hukkuvad, siis munasarja stimulatsiooniga n-ö „küpsetatakse“ lõpuni kõik startinud munarakud,“ toob koordinaator välja. „Naiste munarakkude reserv võib varieeruda. Doonoriks valitakse suurema munarakkude reserviga naised.“

Doonorite valimisel hinnatakse ka kandidaadi emotsionaalset seisundit. Ossiptšuki sõnul on selleks kolm põhjust. Esmalt: kehavälise viljastamise ja embrüokaitse seaduseski on kirjas, et doonoriks võib tulla füüsiliselt ja vaimselt terve naine. Teiseks: otsus programmis osaleda peab olema hästi läbimõeldud, sest ehkki loovutamine kestab lühiajaliselt, umbes 15 minutit, tehakse seda ikkagi üldanesteesia all. Kolmandaks: munasarju stimuleerivad hormoonpreparaadid võivad mõjutada naise vaimse tervise tasakaalu. Ta kinnitab: „Naise vaimse tervise huvides me kahjuks jah ütleme ära neile, kelle emotsionaalne muster ei luba teha kaalukat otsust.“

Kui palju munarakud maksavad?

  • Tallinnas Next Fertility Nordic kliinikus makstakse doonorile ühekordse annetamise eest hüvitist 800-850 eurot. Vajadusel hüvitatakse kliinikus käimisega seotud sõidukulud.

Artikkel ilmus esmalt Õhtulehes 10. juulil 2022.